Racing
© Adriaan Greyling
FIA tahab järgmise kahe kuni kolme kuu jooksul paika saada 2031. aasta vormel 1 mootorireeglite põhisuuna, sest 2026. aasta jõuallikate kompromisslahendus ja selle ümber tekkinud energiamajanduse probleemid on sundinud sarja juba enne uue tsükli käivitumist järgmist kannapööret ette valmistama.
FIA üheistmeliste sarjade tehniline direktor Jan Monchaux ütles Auto Motor und Sportile, et ajakava on tihe. „Peame kõik järgmise kahe kuni kolme kuu jooksul ära lõpetama. Loodan, et kauem ei lähe. Midagi konkreetset peab hiljemalt aasta lõpuks olema paberil.” Tema sõnul püüab FIA leida tootjatega ühist nimetajat, kuid praeguse valemi nõrgad kohad on juba selged ning järgmise sammu juures on „kulude vähendamine absoluutne prioriteet”.
See on otsene reaktsioon sellele, kuidas 2026. aasta reeglid üldse sündisid. Toona püüti kokku sobitada uute tulijate ja olemasolevate mootoritootjate huve ning tulemuseks kujunes lahendus, mida mitmed allikad kirjeldavad kompromissina, mis ei rahuldanud lõpuks kedagi. Arvestus käis suuresti selle peale, et osa tootjaid väitis, et nad ei arenda enam uusi sisepõlemismootoreid ja liiguvad täielikult elektrile.
FIA tehniline juht Nikolas Tombazis meenutas AutoRacerile, et see eeldus ei pidanud paika. „Kui arutasime praeguseid mootorireegleid, ütlesid mõned tootjad meile, et nad ei arenda enam kunagi uut sisepõlemismootorit ja nimetasid isegi ajajoone, mille järel nad ehitavad ainult elektriautosid. Seda ei juhtunud.” Seetõttu rõhutas ta, et järgmiste mootorite puhul ei tohi F1 enam sõltuda samal määral üleilmsest majanduskeskkonnast ega lasta end autotootjate otsustest haavatavaks muuta. Tombazise sõnul „ei tohi me lasta autotootjatel end pantvangi võtta” ning sari peab olema valmis ka olukorraks, kus mõni tootja tahab lahkuda.
Varajastes kõnelustes on seepärast esile kerkinud selgelt lihtsam kontseptsioon. Mitme kokkuvõtte järgi soosib FIA suunda, kus 2031. aastast kasutatakse turbo-V8 mootorit koos standardiseeritud MGU-K-ga, jätkuvalt kestlikul kütusel, kuid praegusest oluliselt väiksema elektrilise osakaaluga. Tombazis ütles ka, et „praegu on kõik laual” ja „jah, kõik on võimalik”, kuid lisas, et ükski uus jõuallika formaat ei saa sündida ainult FIA tahtel, vaid vajab tootjate ja Liberty Media konsensust.
Kiirustamise põhjus on ka see, et 2026. aasta reegleid ei õnnestunud enam sisuliselt ümber kirjutada. FIA ja tootjad arutasid võimalust vähendada elektrilise poole tähtsust ning tõsta kütusevoolu, et suurendada sisepõlemismootori rolli ja leevendada energiamajanduse liigset mõju võidusõidule. Monchaux selgitas aga, et selleks olnuks vaja niinimetatud superenamust, mida ei saadud. Tema sõnul nägid tootjad olukorda täiesti erinevalt: üks pidas muudatust endale kasulikuks, teine ei tahtnud muuta midagi, mis teda juba võidupositsioonile jätab, ja kolmas leidis, et uue mootori arenduseks oleks vaja 16 kuud ning 2027. aasta poleks realistlik.
See tähendab, et suurem kursimuutus lükkub nüüd järgmise täistsükli peale. Kuigi mullu arutati kulisside taga ka praeguse jõuallikapõlvkonna lühemat eluiga ja uute mootorite toomist juba 2029. või 2030. aastal, jooksis see plaan peamiselt Audi ja Honda vastuseisu taha. Mõlemad uustulijad ei soovinud hakata pärast vaid kolme aastat uut mootorit arendama, sest praegustesse jõuallikatesse tehtud suured investeeringud olid mõeldud end ära tasuma algselt kavandatud viieaastase tsükli jooksul.
Seetõttu on 2031 nüüd kõige tõenäolisem sihtpunkt, kuid toon on võrreldes eelmise reeglipaketiga muutunud. FIA ei räägi enam niivõrd tootjate soovide maksimaalsest arvestamisest, vaid sellest, kuidas teha mootorid odavamaks, lihtsamaks ja võidusõidu seisukohalt vähem elektrisüsteemide haldamisest sõltuvaks. Kui järgmise paari kuu jooksul saadakse sellele suunale kokkulepe, määrab see ära mitte ainult järgmise jõuallika kuju, vaid ka selle, millise tehnilise ja majandusliku mudeli järgi F1 järgmise kümnendi alguses toimib.