Lauda Nürburgringi avarii muutis F1 jäädavalt

Niki Lauda peaaegu surmaga lõppenud Nürburgringi avarii 1. augustil 1976 paljastas hetke, mil vormel-1 autod olid Nordschleifest lõplikult ette jõudnud, kuigi just Lauda ise oli pidanud seda rada kunagi sarja ülimaks väljakutseks.

Lauda oli enne Saksamaa GP-d juba Nürburgringil sõitmise vastu hääletanud. Ta meenutas hiljem, et Nordschleife oli tollal “meie jaoks suurim väljakutse, kõige ägedam rada, mida sai sõita” ning auto piiripeal valitsemine seal oli “kroon”. Samal ajal tunnistas ta, et 1976. aastaks olid autod muutunud liiga kiireks isegi pärast kolmeaastast ohutusprogrammi, mille järel viis sõitjat arutasid, kas seal üldse tuleks veel võistelda. Hääletus lõppes 3:2 sõitmise kasuks ning Lauda ütles, et tema hinnangul olid kaks vastuhäält Emerson Fittipaldi ja tema enda omad.

Otsus osutus saatuslikuks. Veidi enne 14.30, oma teise ringi alguses pärast boksipeatust rehvide vahetamiseks, kaotas Ferrari 312T2 umbes 10 kilomeetrit pärast stardi-finišisirget Bergwerki lõigus juhitavuse. Lauda kirjeldas seda kohta hiljem kui “tavalist täisgaasikurvi” ja “mitte midagi ohtlikku”. Tema sõnul ütles Ferrari peamehaanik Ermanno Cuoghi talle hiljem, et purunes parema tagumise pikilati kinnituspunkt. Uus magneesiumdetail, millega see oli mootori külge kinnitatud, rebiti välja, parem tagaratas vajus ära ning Ferrari paiskus piirdesse, lendas tagasi rajale ja süttis.

Avariist sai kohe mitmekihiline katastroof, sest järgnenud autod ei suutnud vrakki vältida. Lauda pääses eluga ainult seetõttu, et teised sõitjad jõudsid temani enne rajapersonali. Arturo Merzario, Guy Edwards, Harald Ertl ja Brett Lunger peatasid oma autod ja tormasid põleva Ferrari juurde. Ühes teises kirjelduses tuuakse esimeste reageerijate seas välja ka Hans-Joachim “Strietzel” Stuck, kes hoiatas lähenevaid sõitjaid ja aitas päästetöid suunata.

Arturo Merzario ütles hiljem ZDF-i 40. aastapäeva saates, et Lauda vabastamine õnnestus alles kolmandal katsel. “Alles kolmandal katsel sain hakkama,” ütles ta. Merzario lisas, et kui Lauda teadvuse kaotas, lõdvestus tema keha ning just siis õnnestus tal viimaks turvavöö avada. Seejärel tõsteti Lauda rajakõrvale ning Merzario sõnul tuli ta kunstliku hingamise järel uuesti teadvusele.

Lauda mälestus avariist ise jäi katkendlikuks. Ta ütles, et ei mäletanud pärast boksiteelt väljumist enam umbes kümmet kilomeetrit kuni kokkupõrkeni. Hiljem oli talle kõige olulisem teada saada, kas tegemist oli sõiduvea või tehnilise rikkega. Vastus mattered talle, sest see muutis õnnetuse tähendust: probleem ei olnud eksimus rajal, vaid rike kohas, mida ta ise ei pidanud eriliseks ohupunktiks.

See vastuolu ongi õnnetuse keskne tähendus. Lauda armastas Nordschleifet, oli õppinud seal riski kõrvale tõrjuma ja pidas selle valdamist sõitja tipuhetkeks. Kuid 1976. aastaks ei suutnud rada enam sammu pidada autode arenguga ning just “normaalses” täisgaasilõigus toimunud mehaaniline purunemine tõi selle halastamatult nähtavale.

Lauda ütles hiljem, et õnnetus jäi teda saatma kogu eluks: “See kuulub mu elu juurde.” Tema sõnul ei olnud peamine probleem avarii ise, vaid “hirm pärast seda, tuli, ellujäämisvõitlus”. Ometi istus ta juba 42 päeva hiljem Monzas taas vormel-1 autosse. Ta tunnistas, et tema riskivalmidus oli mõneks sõiduks väiksem, kuid mitte kauaks. Isiklikult jättis avarii talle põletused ja armid, spordis tähistas see vana Nordschleife lõpu algust vormel-1 jaoks.