Ferrari jõudis Leclerci võiduga 250. triumfini

Charles Leclerci võit Suurbritannia Grand Prix’l andis Ferrarile selle 250. võidu vormel 1 maailmameistrivõistluste etapil ning tõstis monacolase taas MM-sarja liidriks esimest korda 623 päeva järel.

Silverstone’i tulemus oli seega Ferrari jaoks enamat kui järjekordne pühapäevane võit. See sidus Leclerci tänase läbimurde otse meeskonna kõige pikema ajaloolise joonega, sest just samal rajal tuli ka Scuderia esimene MM-etapivõit. Ferrari on endiselt vormel 1 kõigi aegade edukaim meeskond võitude arvestuses ning ainus tiim, mis on olnud stardirivis katkematult alates maailmameistrivõistluste esimesest hooajast.

Esimene võit saabus 1951. aasta Suurbritannia Grand Prix’l, kui Jose Froilan Gonzalez tõi Ferrarile läbimurde pärast võiduta debüüthooaega. Argentiinlane oli eelmisel päeval sõitnud välja Ferrari esimese pole position’i ning heitles sõidu algfaasis Alfa Romeol sõitnud Juan Manuel Fangioga. Kui Fangio ei suutnud enam Ferrari tempoga kaasa minna, kontrollis Gonzalez 90-ringilist sõitu lõpuni ja võitis 51 sekundiga. See jäi tema esimeseks kahest F1-võidust, mõlemad tulid Ferrariga.

See annab Leclerci Silverstone’i võidule erilise kaalu, sest Ferrari 250. triumf ei saabunud lihtsalt ajaloolise numbri täitumisena, vaid paigas, kus kõik meeskonna jaoks MM-tasemel alguse sai. Samal ajal oli sellel ka vahetu sportlik mõju tänases tiitliheitluses, kuna Leclerc pääses taas punktitabeli tippu pärast pikka eemalolekut.

Ferrari ajalugu on täis märgilisi võite, kuid just mõned verstapostid näitavad, kuidas meeskond on eri ajastutel oma kaalu kehtestanud. Kui Scuderia jõudis 1990. aasta Prantsusmaa Grand Prix’l sajanda võiduni, tegi Alain Prost selle ära hilise möödasõiduga Ivan Capelli vastu. Prost pidi pärast boksipeatust ette võtma tagaajamise Leyton House’i autodele Mauricio Gugelmini ja Capelli vastu, kes jätkasid ilma rehve vahetamata, ning pääses Capellist mööda neli ringi enne lõppu, et tuua Ferrarile ümmargune tähis.

Veel suurema tähendusega oli 2000. aasta Jaapani Grand Prix, kus Michael Schumacher ei toonud Ferrarile lihtsalt järjekordset võitu. Ta kindlustas sellega meeskonna esimese sõitjate maailmameistritiitli 21 aasta jooksul. Mika Häkkinen oli alustanud pole’ilt ja juhtinud sõitu, kuid Schumacher venitas oma teist vahetust piisavalt pikaks, et tulla teisest boksipeatusest tagasi ette. Sellest piisas, et vormistada võit ja lõpetada Ferrari pikk ootamine.

Just see järjepidevus eri ajastutel annab 250. võidule sisu. Ferrari pole jäänud elama ainult oma klassikaliste hiilgehetkede peale, vaid on lisanud rekordisse ka uuema ajastu määravaid tulemusi. Leclerci Monza-võit 2019. aastal kuulus nende hulka, samamoodi Lewis Hamiltoni esimene Ferrari-võit Barcelonas 2026. aastal.

Nüüd lisandus samasse ritta Silverstone 2026, kus Leclerc mitte ainult ei katkestanud oma pika ootuse naasmaks meistrivõistluste liidriks, vaid viis Ferrari veerand tuhande MM-etapivõiduni. Meeskonna rekordiline kogus ei seisa paigal, ja Leclerci edu näitas, et Ferrari ajaloolised tähised võivad tulla ühtaegu nii minevikku peegeldades kui ka käimasolevat tiitlivõitlust muutes.