Alex Zanardi pärand ühendas Padovat ja F1 Miamit

Üle 2000 inimese kogunes 1. mail Padova Santa Giustina basiilikasse Alex Zanardi ärasaatmisele, samal ajal kui Vormel 1 avaldas Miami GP nädalavahetusel austust 59-aastaselt surnud itaallasele, kelle pärandit määratles ennekõike erakordne tagasitulek pärast kaht elu muutnud õnnetust.

Motosport ei jätnud hüvasti vaid endise F1 sõitjaga, vaid mehega, kelle mõju ulatus ammu üle tema 1990. aastate 41 suurvõistluse stardi. Zanardi karjääri keskseks looks kujunes see, mis juhtus pärast 2001. aasta CART-i avariid Saksamaal Lausitzringil, kus ta kaotas mõlemad jalad ja peaaegu kogu vere. Ometi naasis ta mõne aasta jooksul võistlema turismiautodes kohandatud autoga ning pöördus hiljem käsirattasõidu juurde, kus võitis paralümpiakulda Londonis 2012 ja Rio de Janeiros 2016.

Miami nädalavahetusel kõlas üks mõjusamaid mälestusavaldusi Martin Brundle’ilt, endiselt F1 kommentaatorilt ja Zanardi kunagiselt konkurendilt 1990. aastate alguse stardirivis. Sky F1 eetris nimetas Brundle teda “kõige imelisemaks tegelaseks ja kõige erakordsemaks inimeseks”. 2001. aasta õnnetust meenutades ütles ta, et paljud ei uskunud, et Zanardi selle üle elab. Brundle meenutas ka, et Monzas kuuldi toona koguni juttu, et ta ei pääsenud, “aga ta pääses”.

Brundle’i jaoks ei seisnenud Zanardi erilisus ainult ellujäämises, vaid selles, mis järgnes. Ta rõhutas, et itaallane jõudis paari aastaga tagasi Euroopa ja maailmameistrivõistluste tasemel turismiautodesse ning kandis endas “väsimatut võistlushinge kõigi raskuste kiuste”. See sama joon määras ka Zanardi elu pärast teist rasket õnnetust 2020. aasta juunis, kui ta sai käsirattavõistlusel kokkupõrkes veokiga raskeid vigastusi ja kadus seejärel suuresti avalikkuse eest.

Padovas peetud matusetalitus andis sellele loole teise, vaiksema mõõtme. Valge kirst võeti vastu pika aplausiga ning altari kõrval seisnud käsiratas sümboliseeris nii tema erakordset paralümpiakarjääri kui ka võimet ennast pärast tagasilööke uuesti leiutada. Pärgi saatsid teiste seas BMW, Ferrari ja F1 tegevjuht Stefano Domenicali.

Missat juhtinud Don Marco Pozza ütles jutluses, et Zanardi elu kandis lihtsat, kuid kõnekat mõtet: “Mõnikord piisab veel viiest sekundist, et midagi muuta.” Pozza sidus selle valikute, mõtlemise ja empaatiaga, meenutades mitte ainult sportlast, vaid inimest tema saavutuste taga.

Kõige isiklikum hetk tuli Zanardi poja Niccolò sõnadest. Ta ütles, et õnne leidmiseks ei pea mõtlema suurtele väljakutsetele, sest see peitub igapäevaelu väikestes asjades. See sobis kokku viisiga, kuidas spordimaailm teda neil päevil meenutas: mitte ainult meistrina, vaid inimesena, kes muutis äärmusliku kannatuse uueks elu- ja võistlusjõuks.

Endine F1 sõitja Mark Webber ütles RacingNews365-le, et Zanardi tagasitulek pärast 2001. aasta avariid oli “täiesti pöörane saavutus”. See hinnang võttis kokku põhjuse, miks tema matused Padovas ja austusavaldused Miamis said üheks looks. Zanardi pärand ei seisne pelgalt selles, mida ta rajal kunagi saavutas, vaid selles, kui kaugele ta suutis pärast kõige rängemaid lööke uuesti minna.