Racing
© Eterna
Gilles Villeneuve hukkus 8. mail Zolderi kvalifikatsioonis, kui ta läks täisgaasil pole-positsiooni püüdma vaid kaks nädalat pärast seda, kui ta tundis end Imolas Ferrari tiimikaaslase Didier Pironi poolt reedetuna.
Selle loo raskuskese ei ole maailmameistritiitel, mida Villeneuve kunagi ei võitnud, vaid murdunud usaldus, mis muutis tema viimase võistlusnädalavahetuse tooni. Zolderis püüdis ta meeleheitlikult olla kiirem kui Pironi, kes oli Belgias taas tema ees. Ühes meenutuses kirjeldatakse, et Villeneuve ei märganud enda ees olnud Jochen Massi, autode rattad haakusid ja Ferrari paiskus õhku, maandudes peaaegu nina peale. Auto esiosa rebenes, sõitja jäi turvavööde taha rippuma ning tagantjärele seoti see hetk otse Imolas alanud pingega.
San Marino GP-l oli Ferrari kontrollimas sõitu. Kui René Arnoux katkestas umbes 15 ringi enne lõppu, jäid etteotsa Villeneuve ja Pironi. Boksimüürilt anti tabloo kaudu mõlemale käsk tempot vähendada, sest ajastu V6-turbo oli habras ja Ferrari kahel sõitjal oli kokku vaid üks MM-punkt. Villeneuve luges seda käsuna hoida positsioone. Pironi mitte.
Pironi möödus temast ning Villeneuve arvas algul, et tiimikaaslane lihtsalt mängib publikule, enne kui koha tagasi annab. Seda ei juhtunud. Pironi võitis, Villeneuve jäi teiseks ja vandus seejärel, et ei räägi temaga enam kunagi. Just see murdepunkt seletab, miks Zolderi kvalifikatsioon ei olnud tema jaoks tavaline laupäevane pole-jaht, vaid isiklik vastus sellele, mida ta pidas reetmiseks.
Joann Villeneuve, Gilles Villeneuve’i lesk mälestusloos, ütles, et tema abikaasa oli “väga lojaalne” ning pidas käepigistust sama siduvaks kui allkirja. Tema sõnul oligi see põhjus, miks Imola teda nii sügavalt tabas. Joann ütles, et Villeneuve austas 1979. aastal Jody Scheckteriga tehtud kokkulepet “ilma mõtlemata” ning pettus seetõttu eriti valusalt, kui Pironi 1982. aastal kokkulepet ei järginud.
See aitas mõista ka Villeneuve’i mõtteviisi rajal. 1978. aastal Zolderis ütles ta ühele kolleegile, et tal “ei ole avarii ees mingit hirmu” ja lisas: “Kui sa usud, et see võib sinuga juhtuda, kuidas sa saad siis üldse oma tööd korralikult teha?” Sama hoiak käis läbi kogu tema enesepildi. Ta ütles ka, et pole oma karjääris kordagi tempot teadlikult hoidnud: “Ma arvan, et võin ausalt öelda, et ma pole oma karjääri jooksul kunagi tagasi hoidnud, ja ma olen selle üle uhke.”
See kompromissitus tegi temast Ferrari ja tifosi jaoks erilise kuju. Meenutustes öeldakse, et Itaalia publik armastas teda erakordse palavusega ning Enzo Ferrari nägi temas omadusi, mida ta oma sõitjates otsis. Joann meenutas, et kuigi ta ei näinud Ferrarit sageli, oskas too alati leida õiged sõnad ja oli pärast traagikat tema vastu alati “väga lahke”. Ta lisas, et Villeneuve austas Ferrarit sügavalt.
Joanni sõnul ei oodanud ta kunagi, et aastakümneid hiljem on inimeste kiindumus tema abikaasa vastu endiselt nii tugev, ning nimetas seda “tõesti liigutavaks”. See püsiv mõju tuleb suuresti samast allikast, mis viis ka Zolderi õnnetuseni: Villeneuve ei sõitnud kunagi poolel määral. Kui Imola murdis tema usalduse, muutus see omadus veelgi teravamaks ning 8. mai 1982 kinnistas lõplikult tema maine kartmatu ja kompromissitu Ferrari sõitjana.