Racing
© Eterna
Daniel Ricciardo sõnul tundub elu pärast vormel 1 nüüd "natuke pärisem", sest alles pärast 2024. aasta Singapuri GP järel lõppenud karjääri sai ta enda sõnul täielikult aru, kui äärmuslikuks oli sarja rütm tema jaoks muutunud.
Kaheksa etapivõiduga austraallane rääkis Conor Daly Speed Streeti podcastis, et veetis 13 hooaega F1 boksialas justkui omaette mullis, kus surve, pidev liikumine ja täpselt paika pandud ajakava muutusid lõpuks normaalsuseks. Alles sellest keskkonnast välja astudes vaatas ta oma varasemale elule teise pilguga. Ricciardo ütles, et tema päevakava oli "iga päev, kogu aeg, minutipealt paika pandud" ning tagantjärele tundub talle nüüd, et see ei olnud tegelikult normaalne.
See muutus sai alguse pärast seda, kui Racing Bulls ta Singapuri etapivõistluse järel Liam Lawsoniga asendas. Sellega lõppes Ricciardo F1-teekond, mille jooksul ta võitis kaheksa suurvõistlust, kuid tema jutu keskmes ei olnud seekord järgmine võidusõiduplaan, vaid hoopis see, mida ta spordist eemaldudes tagasi sai.
"Ma lihtsalt naudin elu aeglasemat tempot ja lõpuks ka seda, et saan vahel ühes kohas olla," ütles Ricciardo samas saates. Just selles peitub tema jaoks suurim muutus. Kui varem oli elu üles ehitatud reiside, kohustuste ja lühikeste akende ümber, siis nüüd saab ta veeta päriselt aega Austraalias, koos pere ja sõpradega.
Ricciardo kirjeldas, et suurim vahe ei seisnegi tingimata milleski suurejoonelises, vaid väikestes igapäevastes asjades, mis F1-karjääri ajal käest libisesid. Ta ütles, et saab nüüd kodus olles veeta Austraalias "päris ajavahemiku" ning lisas, et sisimas tundis ta kogu aeg puudust lihtsatest asjadest, nagu lapsena sõpradega koos olemine ja sünnipäevadel käimine.
See teeb tema hinnangul eriti selgeks, kui kitsaks oli tippsarja elu muutunud. Ricciardo meenutas, et varasematel aastatel jõudis ta jõuludeks koju ja proovis siis piiratud aja jooksul teha "100 asja korraga". Niisugune kiirustamine ei jätnud talle tunnet, et ta päriselt kohal on. Tema sõnul ei tundunud see elu "tegelikult päris" ja oli "peaaegu nagu film".
Just selle võrdluse kaudu muutub tema kommentaari kaal F1 mõistes selgeks. Ricciardo ei räägi lihtsalt vabamast kalendrist, vaid sellest, kui täielikult võib sari neelata isegi kogenud sõitja, kes veetis selles rohkem kui kümnendi ja õppis ekstreemset rütmi pidama tavaliseks. Tema puhul ei toonud lahkumine esile mitte ainult sportliku peatüki lõppu, vaid ka tunnetuse muutuse selles, mis on normaalne ja mis mitte.
Seetõttu on tema jutu kõige kõnekam osa see, et pärast aastaid maailma ühes nõudlikumas sarjas hindab ta nüüd enim stabiilsust, kohalolekut ja argiseid hetki. Ricciardo jaoks tähendab elu pärast F1 seda, et kiirelt mööduva filmi asemel tundub igapäev nüüd lõpuks jälle päris.