Olivier Panis võitis Monacos 14. kohalt

Olivier Panis võitis 19. mail 1996 Monaco GP Ligier’ga pärast starti 14. kohalt ning muutis märjal ja kaootilisel päeval uskumatu võimaluse oma karjääri ainsaks vormel-1-võiduks. See jäi ühtlasi Ligier’ viimaseks grand prix’ triumfiks.

Tulemus tundus enne starti väga ebatõenäoline. Rahahädas Ligier ei olnud 1996. aastal võidumasin ja JS43 ei kvalifitseerunud kordagi kõrgemale kui kaheksandaks. Enne Monaco kuuendat etappi oli Panis küll korduvalt punktikohtade lähedal olnud, lõpetades Austraalias seitsmendana, Brasiilias kuuendana ja Argentinas kaheksandana, ning Imolas katkestas ta käigukastirikke tõttu kaheksandalt kohalt. Monacos jäi ta aga elektroonikaprobleemide tõttu alles 14. stardikohale. Toona võis meeskondadel olla ka kolmas auto, kuid Pedro Diniz oli purustanud nii oma masina kui ka varuauto, nii et Panisel polnud varuvarianti.

Olivier Panis, Ligier’ sõitja, ütles Formula1.com-ile, et uskus vihmasse juba hommikul: „Kui ma hommikul ärkasin, aknast välja vaatasin ja vihma nägin, siis ma juubeldasin.” Ta lisas, et ütles oma naisele: „Ma lõpetan täna poodiumil,” mille peale naine vastas, et 14. kohalt Monacos kõlab see hullumeelselt. Panis jäi kindlaks, sest vihmas võis juhtuda kõike. Kui ta sõitis warm-up’is päeva kiireima aja, ei lasknud ta end jutust madala kütusekoormuse kohta kõigutada. Tema sõnul oli ta autos lihtsalt väga enesekindel ja rahul.

Võistluse algus andis talle kohe võimaluse. Märjal rajal langesid avaringil välja viis sõitjat, nende seas Michael Schumacher, ja Panis tõusis 12. kohale. Sealt edasi murdis ta ettepoole omal jõul, möödudes Martin Brundle’ist, Mika Häkkinenist ja Johnny Herbertist. Kui rada kuivama hakkas, oli Panis üks esimestest, kes läks slick’idele, ning see tõi talle undercut’i Mika Salo, Jacques Villeneuve’i ja David Coulthardi vastu. Mõni ring hiljem võttis ta Loews’ juuksenõelas otsustava manöövriga Eddie Irvine’ilt kolmanda koha.

Panis ütles hiljem Autosportile, et praktiliselt kõik, mida ta sel päeval proovis, sisaldas riski. Irvine’ist möödudes puudutas ta Ferrarit ja kartis hetkeks, et on esitiiva lõhkunud, kuid auto jäi terveks. Siis tundus talle juba, et see võib olla tema päev.

Ka kolmandal kohal ei paistnud võit veel realistlik. Poolel distantsil kaotas Panis Damon Hillile 49 sekundit ja Jean Alesile 22 sekundit. Sõidu käik pöördus alles siis, kui Hilli mootor lõpetas 41. ringil ja Alesi tagavedrustus andis 20 ringi hiljem järele. Panis oli äkitselt liider, kuid pinge ei kadunud. Ta tegi ka spinni Hilli õlireal ning 15 ringi enne lõppu oli tema edu Coulthardi ees viis sekundit.

Monaco kaos tihenes lõpu poole veelgi. Irvine tegi spinni samas kohas, kus Schumacher oli varem avarii teinud. Kollaste lippude ajal sõitis Salo Ferrarile otsa ja Häkkinen tabas omakorda Salot. Rajale jäi lõpuks ainult neli autot: Panis, Coulthard, Herbert ja Heinz-Harald Frentzen, kellest viimane küll klassifitseeriti neljandaks, kuid ruudulippu ei näinud.

Selleks ajaks oli Panise suurem mure juba kütus. Tema edu Coulthardi ees kahanes viielt sekundilt kahele ja meeskond kutsus teda boksi. Olivier Panis, Ligier’ sõitja, ütles Autosportile: „Mu insener ütles: ‘Sa pead peatuma, sul ei ole piisavalt kütust.’ Ma vastasin: ‘Mida? Mitte mingil juhul!’” Panis jätkas ja hakkas säästma, jättes kuuenda käigu kasutamata ning tõstes jala gaasilt varem. Ta meenutas, et raadios üritati teda boksi kutsuda inglise, itaalia ja prantsuse keeles, isegi Flavio Briatore sekkus, kuid tema jäi rajale.

See otsus pidas napilt vastu. Kahe tunni piirang lõpetas võistluse 75. ringil, kolm ringi varem kui plaanitud, ja Panis suutis Coulthardi ees finišisse jääda. Pärast joont seiskamist ei läinud auto enam käima. „See ei käivitunudki, paak oli täiesti tühi. Kui sul veab, siis on kõik võimalik,” ütles ta.

Võit oli Ligier’ esimene pärast Jacques Laffite’i 1981. aasta Kanada GP-d ja ühtlasi meeskonna viimane. Panis ütles hiljem, et see oli tähtis nii talle kui tiimile, sest aitas meeskonna hiljem kallimalt maha müüa. Tema jaoks jäigi Monaco tema ainsaks vormel-1-võiduks ning ta oli seejärel 24 aastat Prantsusmaa viimane F1-võitja, kuni Pierre Gasly lõpetas selle seeria 2020. aasta kaootilisel Monza etapil.