RacingMark Hughesi hinnangul alahindavad Fernando Alonso kaks ametlikku vormel 1 maailmameistritiitlit tema tegelikku taset nii palju, et vaid kaheksa punkti teistsuguse jaotuse korral oleks Aston Martini sõitja viiekordne maailmameister, mitte ainult 2005. ja 2006. aasta tšempion. Just see vastuolu on Hughesi sõnul Alonso karjääri suur lugu.
Hughes, tehniline analüütik, ütles artiklis, et Alonso kahe tiitli saldo “alahindab teda tohutult”. Tema sõnul oli hispaanlasel veel kolm tõsist võimalust tiitlini. 2007. aastal kaotas ta Kimi Räikkönenile ühe punktiga, 2010. aastal Sebastian Vettelile nelja punktiga ja 2012. aastal Vettelile kolme punktiga. Hughes sõnastas selle artiklis nii: “Kahetsusväärne on see, et tema karjääri asjaolud ei vasta täielikult tema tasemele” ning “Kaks maailmameistritiitlit alahindavad teda tohutult. Aga see on lihtsalt selle spordiala toimimise tagajärg.” Sama mõtet jätkates ütles Hughes, tehniline analüütik, artiklis: “See on tema karjääri suur lugu” ja “On olemas see suur statistika: kui kaheksa punkti jaguneks tema hooaegade peale teisiti, oleks tal viis tiitlit.”
Hughes seostas selle vahe Alonso sõitjatasemega, mitte lihtsalt ebaõnnega. Tema sõnul on Alonso “tõenäoliselt selle sajandi kõige kohanemisvõimelisem sõitja” ning ta suudab “võtta maksimumi igast autost, igast tasakaalust, igadest rehvidest”, nagu Hughes ütles artiklis. Ta tõi näiteks 2004. aasta Silverstone’i, kus elektroonikaprobleem muutis auto sisuliselt juhitamatuks. Hughesi sõnul sai Alonso olukorrast aru poole ringiga ja jõudis kahe ringiga tagasi varasema tempoga. Hockenheimis nihkus esitasakaal 18 protsenti ettepoole, mis oleks Hughesi kirjelduse järgi paljude jaoks tähendanud boksi naasmist, kuid Alonso kohanes nelja kuni viie ringiga.
Edd Straw, The Race’i peatoimetaja, näeb Alonso väärtust eriti selgelt keeruliste autode puhul. Straw ütles artiklis, et Alonso on “üks läbi aegade parimaid aeglaste autode sõitjaid”. Ta viitas 2001. aasta Minardile, 2012. aasta Ferrarile, tänavuse hooaja alguse Aston Martinile ja McLareni perioodile. Straw’ sõnul “mida keerulisem ja raskem auto on, seda suuremaks läheb vahe meeskonnakaaslasega” ning Alonso ei ole kinni ühes kindlas stiilis, vaid on “sõitja, kes muutub dünaamiliselt”.
See aitab Straw’ hinnangul selgitada, miks Alonso taset ei saa mõõta ainult tiitlite, võitude või poodiumidega. Straw ütles artiklis, et ühel kiirel kvalifikatsiooniringil võib leiduda sõitjaid, kes on temast teravamad, kuid Alonso suudab hoida väga kõrget taset kõigis valdkondades. Hughes lisas artiklis sama joont edasi viies, et Alonso ei ole vigade suhtes immuunne, kuid “ta eksib väga harva”. Alonso motivatsiooni kirjeldas Hughes nii: “See on puhas sõidurõõm. Ja ta on endaga väga-väga rahul, kui teeb kümnest ringist koosneva seeria, kus kõik ringid mahuvad poole kümnendiku sisse. Siis jõuab ta järgmisele etapile ja just sellest ta sulle räägib.”
Hilisemas karjäärifaasis pole see vastuolu kadunud. Hughes ütles artiklis, et tahaks veel näha Alonso taas konkurentsivõimelises autos, et saaks öelda: “Ma ju ütlesin, ta on endiselt olemas.” Straw lisas, The Race’i peatoimetajana artiklis, et kuigi Alonso on “peaaegu 45”, on tema langus olnud “väga, väga minimaalne”. Nende kahe hinnang joonistab sama pildi: Fernando Alonso ametlik rekord näitab kahte tiitlit, aga tema sõidutase on olnud palju suurem kui see number üksi välja ütleb.